Minu Pusa suureks eesmärgiks on Eestimaa looduse edasiandmine. Kuna Minu Pusa tegijad on kogu oma teadliku elu olnud metsa poole, sai meile varakult selgeks, et lisaks Eestimaa looduse kandmisel meie pusadele ja t-särkidele, tuleb meil ühiselt seda inspiratsiooni käia ammutamas ka loodusest endast, haarates kaasa ka teisi inimesi – neid, kes juba on omadega metsa poole ja neid, kes on alles sinna poole teel.

Kui meile tehti pakkumine korraldada Läänemaa Toidunädala raames üks retk ühes hea Läänemaa toiduga, ei lasknud me end pikalt veenda – mõeldud, tehtud.

Minu Pusa esimene ametlik matk toimus sisuliselt meie tagaaias - Marimetsa raba serval, imeilusal 22. novembri päeval, kui eelnev öö ei tõotanud oma suure tuule ja range vihmaga mitte midagi head. Esimesed päikesekiired pühapäeva hommikul näitasid aga vastupidist - päev tõotas midagi rabavat.

Kuna koos on alati julgem, kutsusime seekord endaga kaasa matkajuhi Rometi, kokk Joeli ja hulga häid ja ilusaid inimesi, et kulgeda ses tavaliselt müstiliseks ja ehk ka veidi ohtlikuks peetaval rabamaastikul vaimu toites ning pärast lõkke ääres külmunud varbaid soojendades head ja paremad mekkides ka kehale turgutust andes.

Päeva esimene pool viis meid koos matkajuhi Romet Vainoga, kes on võib-olla laiemale avalikkusele tuntud Metalooduse nime all, räätsadega otse rabaväljadele. Meie pea kohal lendavatele lindudele võisime me tunduda pelgalt pokult-pokule ja põlvini vees sumpavate veidrikena, kuid sisetunne oli meil sootuks teine. Nagu Romet ise mainis, kui teda matkale kutsusime, on tema esmajärjekorras otsija ning enim on ta enda sõnade kohaselt ära kaotanud just rappa.

“Raba on ürgmaastik ja see, kuidas inimene sellega suhestub, on olnud pidevas muutuses,” ütleb Romet. Ja seda suhet Romet meil leida aitaski. Kui raba on meie jaoks sageli midagi müstilist ja hirmuäratavat (no kes ei ole korragi elus mõtelnud rinnuni rabaälvesse vajumisest), leidsime me tol päikeselisel pühapäeval rabast hoopis midagi kaunist, kütkestavat ja rabavat. Hetkeks, kui võtsime suuna rabaserval asuvast metsatukast paistvale lõkketulele, oli rinnus rõõmus kõmin, mis tasapidi muutus vibratsiooniks. Need on Rometi sõnad ühe fenomeni kohta, mida rabas kuulda võib. Selle kogemiseks aga pead sammud just sinna seadma, sest sõnadesse seda panna ei saa.

Parim soojustunde tekitaja hämarduvas metsas on lõkkel valmiv supp. Joel kostitas meid esmalt uhhaaga, mida ta vürtsitas värske ahvenamarja ja tõelise kokandusliku vaatemänguga. Joeli uhhaa salakomponent on lõkkest võetud ja supi sisse kustutatud hõõguv tukk. See annab supile suitsuse kõrvalmaitse ning on ka silmale vaatemänguline. Loodame üksnes, et üht perekonna saladust hetkel välja ei rääkinud.

Pearoaks valmisid tuhakartulid ja lambašašlõkk koos kõikvõimalike lisadega alates tšillimoosist kuni seenesalati ja hapukurgini. Täitsa metsas kui maitsev! Magustoiduks viskas Joel lõdva randmega kilojagu sügisõunu hõõguvatele sütele, ise täiesti külma kõhuga väites, et ta ei tea ise ka, mis magustoiduks tuleb. Paar minutit lõkkes pehmeks küpsenud õunte koorimiseks, juurde lisatud metspähklid, pohlad ja mesi ning Kreeka jogurtiga serveeritud metsamaius oli nautimiseks valmis. Usun, et Joeli poolt pakutud hõrgutisi iseloomustab kõige paremini väljend “Lihtsuses peitub võlu”, kuigi nendes maitsetes ei olnud midagi lihtsat. Neist peegeldus suve ja sügist ja talve ja kõiki neid emotsioone, mida mets ja raba sulle endaga kaasa annavad.

Õhtul veidi väsinuna, kuid üdini õnnelikuna koju jõudnud, seltsiks veel lõkke kuumus põskedel ja suitsuvine nahal, mõlkus mõtteis vaid üks: “Millal jälle?”.

Seega neil segastel aegadel – mine metsa, mine rappa! Mets maski ei küsi. Raba eelarvamusi ei oma. Mine ja ole. Ole kohal, ole hetkes, ole Eestimaa looduses.

(Ja kui üksi ei julge minna – tule järgmisel korral meiega! Järgmistest Minu Pusa matkadest anname teada meie Facebooki lehel ning uudiskirjades.)