Suvemälestused. Osa 1. Matkaautoga Skandinaavias ehk “Meie pere plaane ei tee!”
Kujutle end järgmisse situatsiooni: on 22. juuni õhtu. Kell on peaaegu 18. Eestimaal on ootamatu kuumalaine. Naudid suvesoojuses koduterrassil kohvi ja mõtled viimaste kuude metsiku töötempo peale. Üritad mõelda, kuidas ja millal viia ellu soov sõita perega puhkusele, näiteks Skandinaaviasse. Ühtäkki saad telefoni sõnumi: “Saame Teile matkaauto üle anda täna õhtul.” Kuidas käituksid Sina?
Pereisa Remi pikalt ei mõtelnud. Õhtune laev Rootsi läheb ju kell 21. Seega on täpselt 3 tundi aega, et kõik korda ajada ja kaua oodatud puhkus ette võtta. Tund, et matkaautole järgi sõita. Tund, et perele koju järgi tulla. Tund, et praami peale jõuda. Aega on!
Pereema Liina näeb asja veidi laiemalt. Kuidas pakkida 3 tunniga 5-liikmelise pere asjad ja samal ajal kodu äraminemiseks korda seada? Appi tuleb kahurvägi - ema-isa, õed ja vennad, sest poeg Robi on vaja küla pealt üles leida, tütre Liise toast leiab vaid detektoriga vajalikud asjad üles ja aastane Miia … noh … iga aastase lapse ema teab, kui “lihtne” on tema kõrvalt vähemalt nädalaks kogu pere asjad kokku kraamida.
Aga Remi ja Liina ütlevad nagu ühest suust: “Meie pere plaane ei tee! Ja nii need kõige paremad hetked sünnivadki.” Mõeldud tehtud - meie läheme juba täna õhtul kogu perega Skandinaaviasse! Praami pilet ostetud. Remi matkaautole järele sõitnud. Kogu pere asjad kokku pakitud. Isegi laste toad koristatud. Pere autosse pakitud, ämmad-äiad veel viimaseid kotte sõna otseses mõttes autosse viskamas - ja sõit võib alata.
Kui sa lähed reisile viimasel minutil, selgub, et oled viimane väga paljudes asjades. Muuhulgas näiteks Rootsi laevale sõitmises - visiir sinu selja taga sulgumas. Ja no siis muidugi selgub, et su matkaauto on selle laeva jaoks liiga suur ja esimesed nurgad saab juba laevale sõites ümaraks sõidetud. Las see mure jääb mandrile! Sest alates hetkest, kui laev käigu sisse lükkab, on kogu pere vaid hetkes.
Hektiline algus on tagantjärele naljakas. Hea küll, nii mõnigi asi jäi maha. Näiteks voodiriided, mis matkaautoga kaasa ei tulnud või telefoni laadija, mis tänapäeval on kohati asendamatu, kuid need on vaid asjad. Ja asjad on asendatavad. Häid emotsioone ja rohkeid kogemusi, mida reis edaspidi pakkus, asendada seevastu ei saa. Mistõttu soovitab Liina alati olla enam hetkes, sest muretsemine olmeprobleemide pärast ei jäta ruumi maailma ja ennekõike oma laste rõõmu märkamiseks.
Nagu öeldud, ei olnud Remil ja Liinal otseselt plaani. Marsruut pandi paika jooksvalt. Lähtuvalt tujust, ilmast, lastest … Nad andsid endale ruumi nautida kohti, kus tunne oli õige ning liikusid edasi kui kõik, mis vaja, oli endasse ammutatud.
Üks siht oli sellele vaatamata selge - jõuda Norra. Selleks sõideti risti läbi Rootsi - Stockholmist Göteborgi saarestikku ning külastati maalilisi Rootsi lääneranniku linnakesi nagu Grundsund ja Smögen. Need paigad lihtsalt panevad sind lõõgastuma - väikelaevade sadamad, värvilised majad ja paadikuurid, Rootsi rannikule iseloomulikud graniidipaljandid.
Ja no kuhu sa mereäärest ikka edasi põrutad kui mitte mägedesse. Lapsed, kinnitage turvavööd! Järgmine sihtkoht - Preikestolen.
Said. Ja enam veel. Pea 2 tundi kestnud matk üles lõppes puändiga - ilm selgines, kõik oli klaar ja neile avanesid uhkes üksinduses võrratud vaated Norra mägedele.
Kuigi vaade oli ilus, oli veel ilusam see visadus, millega lapsed Remit ja Liinat üllatasid. Pea 4 tundi kestnud matka jooksul nautisid lapsed seda täiel rinnal. Mõtlesid välja lugusid trollikuningatest ja nende maagilisest pissist (Norra arvukad väikesed joad!) ning rändasid vapralt mättalt mättale, kivilt kivile. Vaid viimastel kilomeetritel tagasi parkla poole oli Remi õnnekoorem kordades suurem kui üles minnes - lisaks tema seljas istunud väikesele Miiale oli au tal oma kätel parklani kanda ka 7 aastast Liiset. Aga eks selleks ju isad ongi - et kanda meid siis, kui meil endal selleks enam jaksu ei ole.
Norra on maa, mis üllatab igal sammul. Iga käänaku taga tundub olevat juga, mis paistab jälle veidi suurem kui eelmine. Iga mäe taga on järgmine mägi, mis paistab veidi kõrgem, kui selle ees olev mägi. Ja juunikuus lumi on maas. Millal teie viimati jaanipäeval kelgutasite? Robi, Liise ja Miia just seda Jotunheimeni rahvuspargis kogeda said - lühikestes pükstes, soe suvepäike taevas kiirgamas.
Iga asi saab ükskord otsa. Nii sai lõpule ka Remi, Liina, Robi, Liise ja Miia suvine seiklus Skandinaavias. Seiklus, mis sai tormilise alguse jääb ilmselt seda teravamalt meelde. “Tahaks vahel rohkem ette planeerida, eriti lastega, aga samas on ka tore olla spontaanne,” ütleb Liina, millele Remi omakorda vastab: “Ära plaani liiga palju ette - vaata jooksvalt, on oluliselt lõbusam ja avastada võib asju, mida sa arvatagi ei oska.” Selle kõige peale tunnistavad nad aga mõlemad, et eks see omavaheline koostöö ja tasakaal ongi edu võti. Kõige olulisem on, et antud hetkes on kõik hästi. Korras nagu Norras!